Oktoobri lõpus veetsime väikese seltskonnaga Eesti lagritsaklubist kolm päeva Hollandis, et saada rohkem teada nende lagritsa (Eliomys quercinus) taasasustamise kogemustest. Eestis on see väike öine näriline tõenäoliselt välja surnud – viimane kinnitatud kohtumine pärineb 1986. aastast Raplamaalt. Hollandis on lood aga teisiti: sealne Imetajate Selts on alates 2017. aastast lagritsaid edukalt loodusesse tagasi toonud. Meil avanes harukordne võimalus osaleda nende välitöödel ja näha oma silmaga, kuidas see kõik käib.
23. septembril lendasime Tallinnast Amsterdami ja sealt rongiga edasi Maastrichtsisse. Hollandi rongiliiklus jättis väga mugava mulje – teekond oli sama pikk kui sõit Tallinnast Tartusse, aga tundus palju lühem. Vaade oli küll üsna ühesugune: põllud, lehmad, lambad, põllud, lehmad, lambad…
Kohale jõudes tegime aega parajaks ning sõin lõunaks oma elu kummalisima lasanje, mis oli täiesti ilma pastakihtideta. Pärast seda sattusime põneva raamatupoe peale, mis asus vanas kirikus. Sealt leidsin endale ka toreda Euroopa röövlindude raamatu (kahjuks küll hollandi keeles). Veidi hiljem tuli meile järele Ellen Hollandi Imetajate Seltsist, kes hoolitses meie eest suurepäraselt terve reisi vältel. Öömaja asus väikeses armsas paigas nimega Eckelrade. Ellen valmistas meile imehea õhtusöögi ning kella kümne paiku startisime koos tema kolleegi Wesleyga oma esimesele välitööõhtule Savelsbosi.
Savelsbosis asub Hollandi lagritsate originaalpopulatsioon. Mets oli üpris mägine ja täis vanu väätidega puid. Kuigi Hollandit peetakse sama lamedaks kui Eestit, andis pidev ronimine hiljem ikkagi tunda. Kontrollisime eluspüügilõkse ning vaatasime paari lagritsatele mõeldud pesakasti.
Ühes pesakastis paistis ka värske pesa, kuid elanikku sees polnud – lagritsad on ju öise eluviisiga. Teise lõksu oli jäänud hoopis teine näriline, kelle seal kohe vabaks lasime. Ühest vanast pesakastist leidsime ka rasvatihase munad.
Mina uurisin ka piirkonnas elavate nahkhiirte kohta, keda pidi seal olema päris mitut liiki. Kuulsime kodukakku huikamas. Saime ka teada, et lagritsad võivad talvituda mägratunnelites, mis võib neile olla ka kohati ohtlik.
Teise päeva hommikul lubas Ellen meie juurde tulla juhul, kui nad saavad hommikuselt käigult kiibistamata lagritsa. Nii juhtuski – meie väikesesse kööki saabus korraga kaheksa hollandlast ja üks väike lagrits. Lagritsad on väga aktiivsed loomad, mistõttu tuleb neid kiibistamiseks rahustada. Sellega tegeles Gerard, hamstriekspert, kellel on pikk kogemus loomade kiibistamisel. Lagritsalt võeti karvaproov, ta kaaluti ning uuriti parasiite. Peagi oli loomake valmis tagasi loodusesse vabastamiseks. Kuigi kiibistamine on loomale ebamugav, on see parim meetod populatsiooni jälgimiseks: kiibilugejat saab kasutada ka näiteks pesakasti avamata.
Edasi suundusime Gaia loomaaeda, kus võõrustas meid Minke, kes juhatab sealseid lagritsate vägesid. Ka Tallinna loomaaias elavad lagritsad pärinevad tegelikult Gaia loomaaiast. Sõime lõunat ja vaatasime üle lagritsate aedikud, kuid kuna oli päevane aeg ja üpris jahe, siis kahjuks ühtegi looma näha polnud.
See-eest nägin oma elu esimest ahmi – ägedalt suur kärplane, keda juhuslikud metsas käijad Eestis vahel ekslikult arvavad näinud olevat. tegelikult elab ta meist päris kaugel põhjas. Lisaks nägime mänguhimulisi saarmaid ja ilveseid.
Gaia loomaaed aitab kaasa ka Euroopa hamstrite populatsiooni suurendamisele. Nende arvukus on paljudes riikides drastiliselt langenud. Looduslikud hamstrid olid palju suuremad kui need, keda tunneme lemmikloomadena, ning pidid hammustama väga kõvasti.
Õhtupoolikul kutsus Ellen meid lähedal asuvasse veiniaeda õhtusöögile, kus ta valmistas taaskord imemaitsvad road – seekord Hollandis populaarset Indoneesia rahvustoitu. Meiega liitusid ka Elleni kolleeg Maurice ning veiniaia omanikud. Veiniaia lähistel oli ka üks suur varisemisohtlik koobas, kus pidi olema palju nahkhiiri.
Selle õhtu üks erilisemaid elamusi oli minu esimene kohtumine kivikakuga. Samuti õppisin oma lemmiku hollandikeelse sõna – kassikakk. Kuigi hollandi keeles kirjutatakse see “oehoe”, hääldatakse hoopis “uhhuu”. Nimi on muidugi tulnud linnu häälitsusest. Muide, kassikakkude arvukus on Hollandis viimastel aastatel tõusutrendis.
Viimasel hommikul startisime koos Elleniga välitööle Bemelerbergi metsatukka, mis asus veiniaia kõrval. Sealne lagritsate populatsioon pärineb Gaia loomaaiast. Seekord sain enda käsutusse kiibilugeja, millega pesakaste kontrollida. Ühe kasti juures käiski piiks ja panime numbri kirja, et hiljem teada saada, milline loom seal sees elab.
Leidsime kahest lõksust lagritsad, kellel polnud kiipi. See tähendab, et nad olid loomaaia lagritsate järeltulijad – ehe tõend, et taasasustamine töötab. Mõnes kohas oli maastik päris ekstreemne ning tuli suurte tüvede alt läbi pugeda või neist üle ronida. Ellen näitas meile ka lagritsate talvitumiseks rajatud kivihunnikuid, kuid polnud kindel, kas keegi neis päriselt ka talvitub.
Kiibistasime viimased lagritsad ja jätsime teistega hüvasti ning Ellen viis meid rongijaama, et naasta koju.
Need kolm päeva möödusid kiiresti ja andsid väga hea kogemuse lagritsate taasasustamise osas. Saime teada, milline puistu ja liituvus on neile oluline, mida pakkuda neid püüdes söögiks, kuidas neid jälgida ja millised on head pesakastid. Olen väga tänulik meie Hollandi lagritsakolleegidele ja loodan, et nad tulevad ka meile külla, kui oleme Eestis lagritsate taasasustamisega alustanud.
Kohtumiseni jälle, lagrits!
