Linnujaamade rõngastushooaeg on selleks aastaks läbi ning kuna tibusid loetakse sügisel, siis on parim aeg teha ka väike kokkuvõte selle aasta põnevamatest kohtumistest. Lindude rõngastamine on üks teaduslikest lindude uurimise meetoditest ning aitab meil näiteks taasleidude abil teada, kuhu ja kui kaugele linnud rändavad. Eestis on kaks riiklikku rõngastusjaama, mida haldab Keskkonnaagentuur.
Pulgoja linnujaam asub Luitemaa looduskaitseala roostikus ning nagu asukohtki reedab, on seal palju roolinde. Sealne roolindude seire on toimunud alates 1979. aastast ning jaam on tavaliselt avatud juulist augusti lõpuni. Sellel hooajal oli Pulgojal hea aasta roohabekal (Panurus biarmicus) ning üllatuskülalisena ka kukkurtihasel (Remiz pendulinus). Viimane pole väga sage külaline ning seekord külastas neid tervelt paarkümmend tükki.
Kõige toredamaks uudiseks oli aga oktoobri algul see, et üks minu rõngastatud kukkurtihase noorukitest püüti ja vabastati Tšehhis Ostrava linnas asuvas Hermanice asulas.
Rästaslaste sugukonda kuuluv kadakatäks (Saxicola rubetra) on Pulgoja linnujaamas üpris sage külaline. Meil koorunud linnud rändavad talveks kaugele Aafrikasse.
Üheks arvukamaks liigiks Pulgojal on kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus), kes rändab talveks Kesk- ja Ida-Aafrikasse.
Ka rootsiitsitaja (Emberiza schoeniclus), keda mulle meeldib roovarblaseks kutsuda, on üpris sage külaline. Mõned rootsiitsitajad võivad meile ka talvituma jääda.
Punaselg-õgija (Lanius collurio) noorlinde võib samuti sealsete külaliste seas kohata. Talveks rändavad nad Ida- ja Lõuna-Aafrikasse. Õgija kohta on ta üpris väikesemõõduline ning pole pooltki nii sõjakas, kui seda oli näiteks eelmisel aastal rõngastatud hallõgija (Lanius excubitor).
Mõnikord on külaliste seas ka meie suvise perioodi üks äratuntavamaid laulikuid – karmiinleevike (Carpodacus erythrinus). Kuigi karmiinleevike on tuntud eelkõige oma karmiinpunase värvuse järgi, siis minu kätte sattus seekord üks tagasihoidliku pruunika välimusega emaslind. Nemad reisivad hoopis kaugele Indiasse ja Kagu-Hiinasse.
Roolindude seas võib kohata ka natuke suuremaid tegelasi, kes suuruselt pigem mõne rästa, kui roolinnu moodi. Ja täpselt selline külaline on Pulgojal rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus). Talveks rändab ta meie juurest kaugele Aafrikasse.
Kuldkollase sulestikuga hänilast (Motacilla flava) ei saa samuti tähelepanuta jätta. See värvikas karjalind reisib septembris talveks Aafrikasse või Aasia lõunaossa.
Ka Jäälinnuga (Alcedo atthis) kohtumine teeb alati tuju heaks. Noorlinnu sulestik on juba suve lõpuks saanud ilusa sinaka tooni. Mõned jäälinnud võivad meile talvituma jääda.
Kureliste seltsi kuuluv pikajalgne täpikhuik (Porzana porzana) veedab suve meie niisketel niitudel ja luhtadel. Septembris rändab ta aga kaugele Aafrikasse.
Minu selle aasta kõige erilisem linnuminut Pulgojal leidis aset 19. augustil, kui sain kätte oma esimese padu-roolinnu (Acrocephalus agricola). Mõne jaoks võib tunduda, et tegemist on järjekordse näotu pruuni roolinnuga, kuid Eesti mõistes on tegemist üpris erilise tegelasega. eElurikkuse andmetel on teda Eestis kohatud vaid 46 korda. Peaaegu kõik antud liigiga kohtumised on toimunud Pulgoja linnujaamas, kuid mõni isend on sattunud ka Vaibla linnujaama. Eelmisel aastal ei kohatud seda liiki mitte ühtegi korda. Padu-roolinnu pesitsusalad jäävad Eestist kagu poole ning talvitusalad asuvad Indias.
Kabli külas asuvas Kabli linnujaamas lõppes äsja viiekümne seitsmes rõngastushooaeg. Iseloomult on jaam Pulgojast palju suurem ning linnujaama krooniks on äsja uuenduskuuri läbinud suur 14 meetri kõrgune ja ligi 70 meetri pikkune mõrdpüünis. Kabli linnujaamas algab rõngastushooaeg septembri algul ning lõppeb novembri algul, või kuni ilmataat seda lubab. Kõige kiirem periood jääb septembri keskpaika, kui linnujaama võib sattuda päevas tuhandeid linde.
Kokkuvõtvalt oli Kablis päris hea linnuaasta, sest rõnga sai jalga üle 19 tuhande linnu. Kui musttihasel (Periparus ater) ja salutihasel (Poecile palustris) oli kehv aasta, siis seevastu tutt-tihasel (Lophophanes cristatus), põhjatihasel (Poecile montanus) ja sinitihasel (Cyanistes caeruleus) tuli viimase kümne aasta parim tulemus. Kui tutt-tihast satub jaama tavaliselt kümmekond, siis sellel aastal oli ligikaudu 90 isendit. Põhjatihaseid tuli kokku ligi 400 ja sinitihaseid pea 3000. Ka rasvatihasel (Parus major) läks päris hästi ning neid külastas Kabli linnujaama veidi üle 2000 isendi. Minu rõõmuks sain kätte ka ühe enda eelmisel aastal rõngastatud rasvaka (pildil). Kohe tore näha, et lind oli kenasti aasta üle elanud.
Sabatihastel (Aegithalos caudatus) läks samuti hästi ning neid tuli kokku veidi üle 4300 linnu. Viimase kümnendiku rekordit 2016. aastal kahjuks üle küll ei löönud, kui linnujaama jõudis üle 6000 sabatihase. Eelmisel aastal rõngastati seevastu Kablis ainult 31 sabatihast. Suhkruvatist pulgakommi meenutavad sabatihased on väga sotsiaalsed linnud. Nad liiguvad ringi salkadena ning seetõttu tuleb nad ka alati koos vabaks lasta.
Ka meie kõige väiksem lind pöialpoiss (Regulus regulus) tegi viimase kümne aasta rekordi – üle 7200 linnu. Super aasta oli ka tema sugulasel, lääne-pöialpoisil (Regulus ignicapillus), keda tuli meid külastama veidi üle 30 linnu. Kümme aastat tagasi võis lääne-pöialpoissi veel üpris haruldaseks külaliseks pidada, kuid viimastel aastatel võime teda üha rohkem kohata. 8. oktoobril oli näiteks lääne-pöialpoisi rekordpäev, kus ühe päeva jooksul käis läbi tervelt 8 isendit.
Oktoobri algul juhtusin Kablis olema ka rästapäeval, kus minu käest käisid läbi pea kõik Eesti rästaliigid: musträstas (Turdus merula), laulurästas (Turdus philomelos), hallrästas (Turdus pilaris), vainurästas (Turdus iliacus) ja minu suureks rõõmuks ka hoburästas (Turdus viscivorus), keda varem rõngastanud polnud.
Minnes tagasi 8. oktoobri juurde, siis lisaks lääne-pöialpoiste uputusele juhtus aga asi, mida keegi oodata ei osanud. Läksin öösel kakuvõrke üle kontrollima ja mõrdpüünisest läbi kõndides nägin enda ees koheva saba vilksatust. Juurde tuleb kindlasti mainida, et püünise lõpus olevasse kast läheb üpris väike avaus, kust linnud sisse lendavad. Kastini jõudes istus seal kaku asemel hoopis üks väga ehmunud rebane, kes mõned minutid hiljem ka kenasti vabadusse lasti. Rebastele meil kahjuks või õnneks käparõngaid pakkuda pole.
Puukoristajat (Sitta europaea) ja porri (Certhia familiaris) võib metsas või koduläheduses näha kiirelt puutüvedel liikumas. Ka linnujaamas pole nad võõrad. Mõlemad on meil üldjuhul paigalinnud, kuid nemadki võivad vahel sügisel või kevadel mujale liikuda.
Meie rahvuslindu suitsupääsukest (Hirundo rustica) võib kohata nii Pulgoja kui ka Kabli linnujaamas. Rõnga saanud linnud on enamjaolt sama aasta noorukid ning mõnelgi veel täitsa lapsenägu peas. Minu meeldivaks üllatuseks sattus külla ka Euroopa kõige väiksem pääsulaste sugukonda kuuluv liik, kaldapääsuke (Riparia riparia), keda väga tihti linnujaama ei satu. Mõlemad pääsukesed rändavad meilt talveks kaugele Aafrikasse.
Punarinnal (Erithacus rubecula), kes muidu linnujaamas varahommikuti üpris sage külaline on, ei läinud sellel aastal väga hästi. Kui muidu saab ühel hooajal Kablis rõnga 400-500 punarinda, siis sellel aastal ainult 200 ringis, mis on ka viimase kümne aasta kõige kehvem tulemus. Võib ainult oletada, et aprilli lõpus peale tulnud külmalaine ja pikk vihmaperiood võisid sellel aastal kõvasti mõjutada mitmete putuktoiduliste linnuliikide pesitsusedukust.
Põldvarblane (Passer montanus), kes on paljude jaoks väga tavaline ja levinud liik, on tegelikult Kablis üpris haruldane tegelane. Võib-olla sellepärast vaatas ta mind enne vabastamist nii pahura näoga.
Metsvinti (Fringilla coelebs) ja talvikest (Emberiza citrinella) võime me kohata Eestis aastaringselt. Seetõttu on nad linnutoidumajades sagedased külalised ka talvisel perioodil. Osa talvikesi rändab meilt aga lõunapoole.
Kes on keskmise suurusega ja hallisäbruline? Muidugi raudkull (Accipiter nisus). Või hoopis kägu (Cuculus canorus)? Rõngastasin need kaks tegelast üpris lähestikku ning põnev oli vaadata, kuidas põllul olevad linnud peale käo vabastamist teda raudkulliks tundusid pidavat. Tegelikult oskab kägu ohu korral väga hästi raudkulli nii väliselt kui ka heli poolest järgi teha. Kui mõned raudkullid jäävad meile talvituma ning valvavad agaralt linnusöögimajade juures toimetavaid värvulisi, siis suurem osa neist liigub Lõuna-Euroopasse, kuid ka Põhja-Aafrikasse ja Lõuna-Aasiasse. Meie käod rändavad seevastu kõik kaugele Aafrikasse.
Eelmise jutu jätkuks sain novembri algul kahjuks ka ühe väga kurva uudise. See sama tore pildil olev noor isaslind leiti kuu aega peale rõngastamist Itaaliast, Santa Crocest. Kahjuks olid leides linnust alles ainult jäänused. Pole teada, kas lind hukkus loomulikel põhjustel, või oli inimese käsi mängus. Puhka rahus, sõber raudkull.
Kablis oleku ajal üritasin mitmel korral ka kakke püüda, kuid edutult. Täitsa nulliringi siiski ei jäänud ja minult sai rõnga üks kõrvukrätsu (Asio otus) preili. Kui vanalinnud on neil enamasti paiksed, siis noored rändavad talveks lõuna poole.
Oma hooaja viimasel rõngastuspäeval sain kätte ka seitsmekümne esimese linnuliigi enda rõngastusnimistusse, kelleks oli meie talveperioodi värvikas külaline – siidisaba (Bombycilla garrulus). Siidisabad liiguvad ringi salkadena ning söövad pihlakamarju. Rõngastamiseks kätte saada on neid keeruline ning tavaliselt üle paari linnu korraga ei tule. Seekord aga vedas ning kokku tuli korraga tervelt 11 siidisaba.
Sellega loen oma linnuaasta õnnestunuks ning loodan, et meid külastanud tiivulised ka turvaliselt järgmisel aastal tagasi jõuavad.
PS: Alates järgmisest sügisest pakuvad sinitihased Kabli linnujaamas maniküüri teenuseid. Peamiselt spetsialiseerunud küünenaha eemaldamisesse. Hind: 1 päevalilleseeme.
Väga põnev ülevaade!