Augusti alguses oli mul erakordne võimalus osaleda esimest korda rahvusvahelisel nahkhiirte uurijate konverentsil IBRC 2025, mis toimus Austraalias, Cairnsi linnas. Tegemist oli minu jaoks esmakordselt nii pika reisiga ning päris tükk aega sai kaalutud, kas sinna minek tasub ennast ikka ära. Kevade lõpus saadeti mulle aga kinnitus, et saan konverentsil esineda täispika suulise ettekandega ja see andis minekuks juurde lisamotivatsiooni. Kuna tegemist oli minu jaoks väga suure väljaminekuga, siis olen südamest tänulik Tartu Ülikooli Sihtasutusele Lydia ja Felix Krabi stipendiumi ning Haridus- ja Noorteametile Kristjan Jaagu nimelise õpirände stipendiumi eest. Ilma nendeta poleks mul olnud võimalik meie Eesti nahkhiiri minna teistele tutvustama ning uusi kontakte ja koostöövõimalusi hankima.
Esimesed kohtumised ja esmamuljed Cairnsist
Ilmselt paljud teist on tuttavad jutuga, et suur osa Austraalia loodusest tahab sind ühel või teisel moel maamunalt likvideerida. Ausalt öeldes läksin ka mina sinna sellise eelarvamusega, olles valmis igal hommikul ja õhtul kõik seinapraod ja padjaalused läbi otsima, et soovimatuid külalisi vältida. Selgus aga, et kõige „elusam“ asi renditud korteris oli sipelgas, kes vannitoas äravoolust välja ronis. Ei ühtegi vaibamadu padja all ega suurt hüpikämblikku seinal.
Varahommikul lennujaamast saabudes tervitasid õues mitmed valjud linnuparved, valepidi liiklus ja vaiksed ning puhtad tänavad. Hommikusöögimaterjali varudes tuli muidugi ära proovida ka kurikuulus Vegemite määre, mis paraku oli nii soolane, et teistkordselt seda röstsaia peale määrima ei kutsunud. Samas Colesis müüdavad Vegemite rullid maitsesid väga hästi. Hinnad toidupoes olid küll Austraalia dollarites, kuid kui eurodesse arvestada, siis oli toidukraam odavam ja valik palju mitmekesisem kui Eestis. Teeninduskultuur nii poodides kui söögikohtades oli alati väga sõbralik ja abivalmis.
Pärastlõunal sai külastatud kohalikku akvaariumi. Akvaariumis sai tutvuda mitmete eksootiliste kalaliikidega ning vaadata, millised korallid paiknevad Suurel Vallrahul. Kokkuvõtvalt meenutas see mulle väga 9 aasta eest külastatud San Francisco akvaariumi, kuid oli õnneks vähem ülerahvastatud ja võimaldas rahulikult erinevaid kalu uurida.
Konverentsile eelneval õhtul oli meil esimene kohtumine ühes kohalikus Iiri pubis. Kuigi mitmed teadsid üksteist eelnevalt, siis oli tore näha ühe laua taga palju erineva vanuse, tausta ning päritoluga nahkhiireuurijaid ja muid huvilisi.
Linnuaed, loomapark ja kohtumine dinosaurusega
Kuna konverentsi avamine oli alles pühapäeva pärastlõunal, siis selleks, et pikast reisist viimast võtta, tuli minna omal käel lähedal asuvasse Kuranda külla, kus paiknes kuulus linnuaed ja loomapark (ise nad kutsusid ennast koaalaaiaks). Varahommikune privaatne tuur andis võimaluse tutvuda erinevate suurel alal vabalt elavate eksootiliste papagoidega, kes üksteisevõidu võistlesid tähelepanu ja muidugi väikese toidupala eest. Suureks sõbraks sai minuga aara nimega Erik, kes ei tahtnud kuidagi pärast enam õlalt lahkuda. Sain käest toita ka kiiverkaasuari, keda peetakse mittemürgistest loomadest üheks Austraalia ohtlikumaks. Tegelikult oli aga tegemist ühe armsa väikese dinosaurusega, kellele maitsesid viinamarjad.
Loomapark polnud väga suur ning privaatse minituuri käigus said ka kõik selle asukad üle vaadatud. Paljud loomad liikusid vabalt ringi ning mitmed kängurud lubasid ennast kõrva tagant sügada. Kohalik vombat põõnas aedikus koos oma lepatriinust kaisuloomaga. Muidugi ei puudunud ka koaalad, kellest mitmed olid sinna sattunud orvuks jäämise või metsapõlengute tõttu. Ka minul oli võimalus ühte daami enda sülle saada ja võin öelda, et tegemist on ilmselt kõige pehmema loomaga, keda ma kunagi katsunud olen. Koaalad magavad enamuse oma päevast ning toit, mida nad söövad, on väga raskesti seeditav, seega tegelikult midagi muud ei jaksakski teha.
Konverents saab avapaugu
Konverents toimus Cairnsi konverentsi keskuses ning avaüritus selle terrassil. Kõik osalejad said omale lendrebastega kingikoti, kus sees mitmeid põnevaid materjale ja meeneid erinevate toetajate ja osalejate poolt. Mitmesaja nahkhiiresõbra seas liikusid karkudel ka hiid-nahkhiired, kes oleks välja astunud justkui mingist õudusfilmist. Leidsin osalejate seast ka mõne tuttava eurooplase. Hiljem õhtusöögilauas oli meil esindatud päris värvikas seltskond maailma eri paigust sealhulgas Singapurist, Brasiiliast, Itaaliast, Austraaliast ja Saksamaalt.
Ärev esinemispäev
Esimese päeva hommik möödus ootuses ja närvipinges – pärastlõunal oli minu kord esineda. Õnneks juhtus midagi, mis aitas pingeid maandada: mulle kirjutas konverentsi osaleja, kelle artikleid olin oma magistritöös palju kasutanud, ning kutsus mind koos teiste minu sessiooni inimestega lõunale koostöövõimalusi arutama.
Plenaarettekandes tõi dr Brad Law esile, kui oluline on uurida nahkhiirte elupaiku liigiti ja pikaajaliselt ning neid seeläbi tõhusamalt kaitsta. Kuna Austraalias pole rähne, tekivad uued puuõõnsused looduslikult väga aeglaselt, mistõttu on paljude liikide tulevik keeruline. Samuti rõhutas ta tehisintellekti ja uute tehnoloogiate rolli – need võimaldavad teha mahukaid analüüse palju kiiremini ja jätta teadlastele rohkem aega looduskaitsetööks.
Kui pärastlõunal enda ettekannet tegema läksin, siis ruumi astudes oli tunne nagu oleksin t-särgi väel talvel õue läinud. Õhukonditsioneer oli ruumi nii maha jahutanud, et mitmed inimesed istusid käed risti ja värisesid. Mäletan ühelt varasemalt esinemiskoolituselt, et külm toatemperatuur võib panna hääle värisema ja keha krampi. Kui kord minuni jõudis, siis avastasin, et ruumis on nii palju inimesi, et osad seisavad uksest väljas. Usun, et esinemine läks väga hästi, sest isegi konverentsinädala lõpuni tulid täiesti võõrad inimesed ütlema, kui väga neile mu ettekanne meeldis. Minu arust on parim tagasiside just see vahetu positiivne emotsioon, mis kuulajas tekib ning see, et inimesed hiljem reaalselt mäletavad, mida sa rääkisid.
Mentorilõuna ja nahkhiireõhtu
Teisipäevaks oli tudengitel võimalus panna ennast kirja mentorilõunale, kus pikaaegse kogemusega nahkhiireuurijad annavad nõu ja jagavad oma kogemusi, kuidas antud valdkonnas hakkama saada. Kõlab nagu hindamatu kogemus, kuid minu üllatuseks selgus, et huvilisi oli nii vähe, et paljud kirja pannud mentorid olid alguses täitsa ilma õpilaseta. Sain omale mentoriks Rob Grationi, kes on üle mitmekümne aastase kogemusega Austraalia ökoloog ning juhib erinevaid keskkonnateenuseid pakkuvat ettevõtet. Rob oli väga äge mees, kellel oli ka konverentsi kõige lahedam tätoveering. Sain nõu erinevate uurimisvaldkondade, materjalide ning tarkvaraprogrammide kohta, mida ta ise igapäevaselt kasutab. Üllatusena organiseeris ta mulle koostöös Titley Scientificuga katsetamiseks ka nende helifailide analüüsimiseks mõeldud programmi, mida enamus akustikaga tegelevatest nahkhiireuurijatest eelistas.
Päeva lõpus suundusime Cairnsi külje alla Cattana märgalal toimuvale nahkhiireõhtule. Kuna Austraalias oli talv, siis oli väga harjumatu näha, et juba umbes kella kuue paiku läks väga järsku täiesti pimedaks. Nagu meil talvel, kuid väljas on soe. Saime jälgida, kuidas nahkhiired oma varjepaigast välja lendavad, püüda putukaid ning vaadelda vee all oleva krokodilli hõõguvat silma. Käigu tipphetk saabus aga lahkudes, kui üks mees võsa vahele kutsus ja näitas tahvelarvutist otseülekannet suhkruliugurite pesakastist (kaamera oli parasjagu pesakastis). Natuke hiljem märkasime ühe puu võrastikus üpris suurt rotti, kes isukalt puukoort vitsutas.
Tolga nahkhiirte haigla
Kolmapäeval oli töötubade päev, kuid suurem osa ajast kulus väljasõidule Tolga nahkhiirte haiglasse. Tolga asus Cairnsist umbes paaritunnise sõidu kaugusel, kuid kuna pidime spiraalis üle mäe sõitma, siis tundus tee kordades pikem ning sõit nagu Ameerika mägedel. Mitmel pool võis näha metsapõlenguid, millest ka läbi sõitsime. Enne haiglasse jõudmist tegime peatuse Yungaburra külas, et vaadata kohalike lendrebaste (Pteropus conspicillatus) kolooniaid. Kuna mulle oli see esmakordseks kogemuseks nende tegutsemist nii lähedalt jälgida, siis oleks ilmselt sinna jäänudki. Muidugi otsisime agaralt taga ka nokklooma, kes kahjuks seekord peitu jäi.
Selle peatuse teiseks suursündmuseks oli kohtumine suur-rohetuviga (Ptilinopus magnificus), kohaliku hüüdnimega wompoo. Tegemist oli erksavärvilise suure tuviga, kelle sulestik sillerdas päikese käes nagu paabulinnul.
Tolga nahkhiirte haiglasse jõudes ootas meid kohe sõbralik vastuvõtt ning peale gruppidesse jagunemist saime erinevate haigla osadega tutvust teha. Tolga nahkhiirte haigla asutati Austraalias 1990. aastatel vastusena massilistele nahkhiirte päästetöödele. Haigla tegeleb eeskätt vigastatud ja orvuks jäänud nahkhiirte hooldamise ja rehabilitatsiooniga. Samuti tehakse seal haridus- ja teavitustööd, et suurendada inimeste teadlikkust nahkhiirte tähtsusest ökosüsteemis. Haigla on üks suurimaid omataolisi maailmas.
Esimesena tutvustati meile haigla ja labori osa. Tegemist oli väikeste ruumidega, kus tipphooajal ravitakse sadu nahkhiiri. Suurimaks probleemiks antud piirkonnas on puugid, kes lendrebaseid nakatades tekitavad neil halvatuse, mis ilma kõrvalise sekkumiseta neid tapab. Nii ootavad haiglaruumides taastumispaigad, kus igal patsiendil on võimalus saada ka isiklik kaisuloom. Muide haiglaruumide üks välisuks oli kinni, sest selle taga elas hiiglaslik ämblik (Golden orb weaver), kes oli mu käelabast suurem. Õnneks jäi see ainsaks selliseks ämblikuks kogu reisi vältel.
Edasi suundusime lendrebaste õuealale. Tegemist oli väga kõrge võrkse struktuuriga, kus loomad said rahulikult lennata, taastuda ning süüa. Üks tegelane, kes küll rehabilitatsiooni ei vajanud oli otsustanud ennast teiste juurde võre tagant rippuma sättida.
Väikekäsitiivaliste, ehk nende nahkhiirte sugulaste, kes meil Eestis ka elavad, rehabiliteerimiseks olid eraldi väiksemad puurid. Kaks tegelast magasid üldse kapis. Minu lemmikuteks olid toruninaga nahkhiired (Nyctimene Robinsoni) ja õis-nahkhiired (Syconycteris australis). Kahjuks pole tegemist ametlike eestikeelsete nimetustega, mis tähendab, et millalgi võiks neile ju ka ametlikud nimed anda (vähemalt kõige ägedamatele).
Kuna Austraalias oli talv, siis nahkhiirte lastetuba oli tühi. See-eest näidati meile toredat filmi sellest, milline näeb välja korralik beebibuum nahkhiirte haiglas. Burritoks mässitud kutsikanägudega tegelased, kõigil lutid suus ja kaisukad kaisus. Kas saab veel armsam olla?
Kohtumine legendiga ja ootamatu raadiointervjuu
Neljapäevase plenaarettekande tegi nahkhiiremaailma legend ise – Merlin Tuttle. Merlin on Ameerika ökoloog, looduskaitsja, teaduspopulariseerija ja fantastiline fotograaf. Ta on asutanud rahvusvahelise nahkhiirte kaitse rühmituse (Bat Conservation International) ning juhib praegu endanimelist nahkhiirte kaitsele pühendatud organisatsiooni. Merlin rõhus oma ettekandes sellele, et nahkhiirtest jäetakse inimestele liiga tihti vale arusaam, olgu see siis seotud haiguste leviku, õudusjuttude või muu sellisega. Nahkhiiri on lihtne hakata armastama, kui näeme kui omanäolised, armsad ja kasulikud nad on ning õpime nendega koos elama.
Sain ka ise Merliniga natuke rääkida ning tänada teda tehtud töö ja inspiratsiooni eest.
Põnevate loengute vahel kohtusin veel korra Robiga, kes andis mulle mälupulga erinevate abimaterjalidega ning suundusin oma kõige ettearvamatule kohtumisele kogu konverentsi jooksul. Nimelt paluti mult intervjuud Queenslandi raadio loodussaatesse. Esimese emotsioonina oli muidugi, et miks? Ma olen ju Eestist. Selgus, et Eesti on piisavalt kauge, põnev ja eksootiline riik, millest paljud midagi ei tea ning meie nahkhiirtest veel ammugi mitte. Päev lõppes suure postersessiooniga, kus valitses nagu postersessioonidele kohane korralik kaos. Silma jäi palju põnevaid töid ja teemasid, mille kohta kindlasti ka hiljem edasi uurin.
Tuuleenergia ja gala-õhtusöök
Reedel olid mitmed sessioonid pühendatud teemale, mis puudutab ka meie nahkhiiri Eestis – taastuvenergia, eelkõige tuuleparkide arendus. Põnev, kuid samas kurb oli vaadata, kuidas maailma eri paikades on erinevatele liigirühmadele täiesti erinevad mõjud. Näiteks hukkub Ameerikas palju nahkhiiri, Euroopas seevastu rohkem linde. Paljudes suuremates tuuleparkides on kasutusele võetud seadmed, mis nahkhiire olemasolul tuuliku sekunditega peatavad. Paraku on antud tehnoloogia hetkel veel väga kallis.
Lõunapausil kohtusin teiste nahkhiiresõpradega, kes oma töös kasutavad samuti harrastusteaduse meetodeid. Tegemist oli väga meeleoluka lõunaga, kus vahetasime kontakte ja muljetasime erinevate projektide ja metoodikate kasutamise üle. Kohtusin ka ühe kohaliku harrastusteadlasega, kes viimased aastad vabatahtlikult nahkhiirte monitoorimisele kaasa aitab ning soovis konverentsi kaudu neist ka põhjalikumalt rohkem teada saada.
Hiljem kogunesime tagasi pidulikule õhtusöögile, kus toimus ka heategevuslik oksjon. Oksjonil olid pakkumises nii Merlin Tuttle autogrammiga tualettpaber, käsitöönahkhiired, kui ka üpris kenasid teemakohaseid kunstiteoseid.
Lisaks toimus eraldi ka nö vaikne oksjon, kus mul oli võimalus õpilaste sektsioonis võita omale pühendusega Merlini raamat tema nahkhiirte uurimisest.
Õhtu lõpul sai nägemiseni öeldud mitmetele toredatele inimestele ning tuli valmistuda ette järgmise päeva väljasõiduks Kuranda vihmametsadesse.
Maailma vanimas vihmametsas
Laupäeval sõitsime Kuranda vihmametsa avastama. Kohalik vihmametsa keskus on pühendunud põliskultuuri ja kohaliku looduse hoidmisele ning loodusharidusliku ja looduskaitselise töö teostamisele. Esmalt tutvustati meile didžeriduu muusikalisi võlusid koos buumerangi viskamise ja küttimisharjutustega. Kes ei tea, siis didžeriduu on aborigeenide muusikaline instrument, mida valmistatakse termiitide poolt õõnestatud puidust. Muusika kõla on väga ebamaine.
Edasi suundusime tutvuma loomapargi asukatega, kellest kõige lahedamateks osutusid krokodillide peal põõnavad sisalikud. Esmakordselt nägin lähedalt ka kukkurkuratit ja dingosid. Viimased käitusid nagu saba liputavad mänguhoos koerad.
Pärastlõunal sõitsime vanade militaarsõidukitega vihmametsa avastama. Mitmete taimede puhul hoiatati katsumise eest, sest paljudel neist on erilised kaitsemehhanismid. Näiteks tekitas üks süütu välimusega taim põletushaavu, mis pidid mitu nädalat tunda andma. Edasi oli võimalik vihmametsa kogeda ka kõrgemalt, kasutades köisraudteed.
Kuigi mul puudus igasugune eelnev tung vihmametsa külastuse ees, siis nüüd tahaks kindlasti veel. See suur roheline massiiv jättis endast päris kustumatu mulje.
Kuigi tagasilend kujunes tänu vulkaanipursetele Jaapanis ja Venemaal ligi neli tundi pikemaks, oli IBRC konverents igati seda väärt. Põnevad ettekanded, uued tutvused, koostöövõimalused, tantsu- ja kokteiliõhtud ning loendamatud positiivsed emotsioonid tegid sellest ühe unustamatu kogemuse.
Nagu Tigga Kingston oma plenaarettekandes tabavalt ütles – nahkhiireuurijad on kogu maailmas üks sõbralikumaid ja toetavamaid kogukondi. Järgmine IBRC toimub juba kolme aasta pärast Colombias, Medellínis, kus saab kohata ka vampiirnahkhiiri.