Eestis rõngastatakse linde juba üle saja aasta ning suurimaks linnujaamaks on möödunud sajandil avatud Keskkonnaagentuuri alla kuuluv Kabli linnujaam. Linnujaama teeb eriliseks suur linnumõrd, mille abil rõngastamiseks linde püüda saab. Lisaks püütakse linde ka spetsiaalsete loorvõrkude abil, kust sinna lennanud isendeid kergesti kätte saab (juhul kui pole tegemist mõne südika sinitihasega). Püügihooaeg Kabli linnujaamas algab augusti lõpus ning kestab kuni oktoobri lõpu või ilmade halvenemiseni.
Olen sügiseti Kabli linnujaamas käinud abiks juba mitu aastat ning seda alati väikese lootusega, et ehk saab kakku ka. Kakud on aga nagu pühad olendid, kelle võrku lendamiseks tuleb kõigepealt neid kohale manifesteerida, seejärel tähtede seisu vaadata ja kui õnneks läheb, siis keegi tulebki. Tegelikult piisab kakkude liikuma panekuks selgest tuulevaiksest ilmast, kuhu lisatud ka mõni varajane öine miinuskraad. Kakkude põhiline liikumisaeg jääb septembri lõpu ja oktoobri keskpaiga vahele.
Minu esimene plaan kakujahile minna ebaõnnestus paraku suurte sügistormide tõttu, mis eriti tugevalt rannikualasid mõjutasid. Sellel ajal linnupüüki ei toimunud ning pidin hakkama uut plaani tegema. Kuna Eesti ilm on meeldivalt muutlik, siis tuli vaid loota, et ilmateade seekord väga pange ei pane. Leidsin ilma suhtes paljulubava nädala oktoobri teises pooles ning vaatasin ilmateadet päevas isegi rohkem kui mõni põllumees saagikoristuse eel. Tundus, et kõik eeldused eelseisvaks kakuööks on täidetud.
Kuna kakud on kõige aktiivsemad peamiselt öösiti, siis jagasime Jaaguga vahetused, millal keegi kakuvõrku kontrollima läheb, et saaks kasvõi natukene magada. Põnevus oli suur ning kui ma kella 9 paiku õhtul esimesele kakutiirule läksin, siis nägin juba kaugelt, et keegi on võrgus. Ja oh üllatust! Minu esimeseks kakuks oli kohe händkakk (Strix uralensis), keda linnujaama väga tihti ei satu.
Kui varasemalt piirdus händkaku levikuala suurte metsamassiividega, siis nüüd võib lindu kohata pea kõikjal Eestis (erandiks meie saared). Jaagu sõnul on händkakud oma pesa suhtes väga kaitsvad ning neil, kes pesapoegi rõngastamas käivad, tasub olla eriti ettevaatlik. Teatavasti on kaku lend üpris hääletu, et paremini saakloomi jahtida ning ei takista seega selja tagant ründamast ka tema poegi uudistavaid teadlaseid. Meie händkakk sai enne vabadusse laskmist rõngastatud, kaalutud ja mõõdetud ning vanuse määramiseks tuli uurida ka linnu sulestikku.
Järgmiseks külaliseks linnujaamas oli sealsetest kakulistest kõige sagedasem – kõrvukräts (Asio otus). Kui händkakku olin ma varasemalt looduses näinud, siis kõrvukrätsuga mul vedanud polnud. Minu üllatuseks oli lind käes hoides palju suurem kui ma ette kujutasin ning üritas mind oma nokaga mitmel korral näksata. Elupaigana eelistab kõrvukräts pigem kultuurmaastikke ja teda võib tihti kuulda aedlinnade ja linnaparkide ääres kõrgetes kuusehekkides või põldudevahelistes metsatukkades.
Soo ja vanuse määramiseks tuli taaskord lähemalt uurida ka linnu sulestikku:
Järmised linnud tulid peale südaööd ja tervelt kaks liiki korraga: kodukakk (Strix aluco) ja karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), keda viimasel ajal nimetatakse rohkem küll laanekakuks, kuid tal on tõesti “karvased” jalad. Sain teada, et kodukakul võib olla erinevaid värvivorme. Näiteks sattus esimesel õhtul meile võrku väga pruun kodukakk, kuid teisel hommikul mõrra kastis tukkuv kodukakk oli palju hallikam.
Ja nüüd poseerime:
Teine kakuöö polnud küll nii liigirohke, kuid tõi päris mitu kõrvukrätsu ja hommikuse kodukaku halli vormi. Jäin oma kakusaagiga väga rahule ning loodan, et järgmine hooaeg tuleb samuti kakune. Käisin ka Kabli kakuudistest ja lindude rändest lähemalt rääkimas Vikerraadios Ökoskoobi saates, mida saad järgi kuulata SIIT. Kokkuvõtva kakureelsi leiad aga minu Instagrami kontolt SIIT.