Möödunud nädalavahetusel toimus Voore puhkekeskuses järjekordne Terioloogia Seltsi sügiskool. Minu jaoks oli tegemist kolmanda korraga toredate inimeste seltsis ning seega oli tegemist ootamist väärt üritusega. Kui mõne jaoks tundub “terioloog” võib-olla võõra väljendina, siis lihtsas keeles võib öelda, et terioloog on see, kes uurib imetajaid nagu näiteks ornitoloog uurib linde.
Sügiskooli avaettekande ei teinud mitte terioloog, vaid väliskülalisena linnuökoloog (ja ka minu magistritöö juhendaja) Marko Mägi, kes välisliigi esindajana arutles üldiselt linnujahi ning sellega kaasnevate probleemide üle. Arutelus mainis ta ka Lõuna-Euroopa pool levinud väikeste värvuliste liimipulkadega püüdmist ning söömist, sest selline on sealne traditsioon. Kuna teema on mulle väga südamelähedane, siis kirjutan ehk kunagi lähemalt, kuid mul on hea meel, et vähemalt Eestis pole levinud komme eliitrestoranides rasvatihase šašlõkki serveerida.
Esimesse päeva mahtus ka kaks raamatututvustust. Läbisin kevadel Tartu Ülikoolis Andrei Miljutini käpa all terioloogia ainekursuse ja mul oli väga hea meel, kui kuulsin, et Andreil tuleb uus raamat välja ning seda ka sügiskoolis esitletakse. Uus raamat kannab pealkirja “The Phenomenon of Rat: Mouse-like Body Structure in Mammals”. Nagu nimigi ütleb räägib raamat hiirelaadse kehaehitusega imetajatest, kes kõik pole sugugi hiired. Boonusena oli Andrei kaasa võtnud ka raamatus olevate piltide originaaljoonistusi, mis kõik muidugi tema enda tehtud.
Kuna meie aasta loom on lendorav, siis tutvustas Jaanus Vaiksoo teise raamatuna värsket “Lendoravaraamatut”. Raamat on valminud Soome ja Eesti ühise lendorava LIFE projekti abil ning selles jagavad oma mälestusi, kogemusi, tööd ning kohtumisi lendoravaga mitmed oma ala eksperdid, huvilised ja niisama lendorava sõbrad. Kuigi füüsilisena seda raamatut kahjuks osta ei saa, siis veebis saab seda sirvida SIIN.
Laupäeva hommik algas sügiskoolile traditsiooniliselt hiirelõksude kontrollimisega. Uudo seltsis vaatasime üle sadakond lõksu, kus mõneski oli sees elus või enam mitte nii elus tegelane, keda määrata ja üles märkida sai.
Teise päeva loengusarja juhatas sisse Kairi Kiik, kes tutvustas tööd, mille käigus uuritakse, kas pesakonna parameetrid ja võõrutamise vanus mõjutavad paaritumisedukust isasel Euroopa naaritsal. Selgus, et isased naaritsad, kes on pärit rohkemate isastega perekonnast on vähema tõenäosusega edukad paaritumiskatses. Samas, mida suuremast perekonnast nad pärit on, seda suurema tõenäosusega nad kudrutavad paaritumiskatses ehk sebivad emaseid paremini. Ühesõnaga on tegelikult suur mõju varajasel kasvukeskkonnal ja mängukaaslastel.
Peep Männil andis ülevaate viimastel aastatel avaldatud Eesti suurulukite uuringutest. Lisaks Eesti ulukeid käsitlevatele uuringutele kasutatakse meie andmeid ka paljudes üldistavates välismaistes uuringutes, mis võivad käsitleda mingit looma puudutavat küsimust ka terve Euroopa mastaabis. Paraku ei jõua info Eesti suurulukeid kajastavatest uuringutest tihti kõigile huvilistele, sest puudub populaarteaduslik eestikeelne kajastus.
Maaülikoolis kaitstud doktoritööd “Pisiimetajad ja väike-konnakotkas servaaladel: saaklooma, kiskja ja elupaigaseosed põllumajandusmaastikel” tutvustas Grete Tõnisalu. Grete tööst selgus, et servaalades oli pisiimetajate liigiline mitmekesisus suurem kui mujal. Kõige rohkem oli pisiimetajaid rohumaaga piirnevas metsas. Kaelushiir eelistas erinevaid elupaiku, kuid leethiir metsa ja juttselg-hiir servaalasid. Pesakaameratest väike-konnakotka toitumist jälgides selgus, et konnakotkas peaks olema hoopis hiirekotkas. Tema toidulaua (üle 60%) moodustasid peamiselt närilised, kellest paljud olid uruhiired. Lisaks 16.4 % konni, 10.9% mutte ja 7.4% linde. Lisaks ilmnes, et väike-konnakotka järeltulijad eelistasid mutte toidu asemel hoopis mänguasjadena kasutada, ladudes neist mutitorne.
Pärast lõunasööki käisime Vahur Sepa juhendamisel loodusretkel Linnutaja linnamäel ning otsisime suurkiskjate tegevusjälgi. Retke käigus sai külastatud kohalikku allikat, mahajäätud mägralinnakut ning kunagist metsavennapunkrit. Lisaks andis Vahur põhjaliku ülevaate ka kuuse-kooreüraskite armuelust.
Päeva teise poole ettekannete sessiooni jätkas Meelis Uustal Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametist, tutvustades miks Tallinn elustiku uuringuid teeb. Sellised uuringud on olulised eelkõige väärtuslike ja ohustatud liikide elupaikade kaitsmiseks, olles eeskujuks teistele omavalitsustele. Paraku tuleb palju ressurssi suunata aga hoopis olemasolevate üldplaneeringute vigade parandusele, et tuumalad, astmelauad ja rohekoridorid vastaks ka tegelikkusele. Tallinna linna teemadega jätkas Lauri Klein, kes tutvustas suur- ja väikeimetajate levikut ning elupaikade sidusust puudutuavat uuringut. Selgus, et kõige levinumad liigid rohealadel on metskitsed, rebased ja mutid, kellele järgnevad halljänesed ja siilid.
Teise päeva võttis kokku Liisa Rennel, kes tutvustas lendorava elupaikade sidususe modelleerimist. Selliste mudelite töö on oluline osa paremate elupaikade ja ühenduskoridoride võrgustike loomisel lendorava kaitsetöös. Kuna inimressursi ja välitööde tegemise aeg on piiratud, siis modelleerimise abil võimalik selgitada kui palju on maastikul lendoravale sobivat elupaika ja kui palju sellest on ka lendorava jaoks kättesaadav.
Viimasel sügiskooli päeval toimus ka arutelu jahiaegade üle koos muutmispakkumiste tegemisega, mida juhtis Peep. Kokkuvõtvalt oli tore ja meeleolukas nädalavahetus, mille käigus sai ennast haritud päris mitmel erineval teemal ning tõdetud fakti, et karupoeg Puhh on tegelikult emane karu, kes käib lihtsalt ilma püksata ringi. Kohtumiseni juba järgmises sügiskoolis!