19.–21. septembril kogunesime ETS-i sügiskooliks Põlvamaale Käbliku turismitalusse, et veeta terioloogiahuvilistele armsaks saanud ühine nädalavahetus. Sügiskool on iga-aastane kohtumispaik, kus tõsised ettekanded põimuvad sõbraliku õhkkonna, ühiste retkede ja aruteludega. Seekordse sügiskooli fookuseks oli imetajate rahvateadus ja -seire Eestis ning toimus Šveitsi-Eesti koostööprogrammi raames.
Sügiskooli avaettekande tegid Lauri Klein ja Liisa Rennel, tutvustades Šveitsi-Eesti koostööprogrammi tausta ning selle raames kavandatud seirekampaaniaid. Vabatahtlikke kaasatakse üha rohkem erinevatesse projektidesse, alates kullerkuppudest kuni saarma seireni välja, mis võib osutuda tulevikus efektiivseks seiremeetodiks, kuid ka tõsta osalejate teadlikkust liigi või probleemi osas.
Edasi kõneles Veljo Runnel harrastusteaduse andmete kasutamisest looduskaitses. Tegemist on väga olulise teemaga, sest näiteks palju looduses liikuvad inimesed võivad märgata ja koguda infot kohtadest, kuhu liigiekspert kunagi sattuda ei pruugi. Arutlesime ka, kuidas juhuvaatlusi kogutakse ja kui usaldusväärsed need on, et neid saaks looduskaitseliste otsuste tegemisel kasutada.
Õhtu lõpetas meeleolukas viktoriin, kus muude teemade seas tuli ära arvata nii kiirendatud ja aeglustatud kujul loomahääli, kui ka seda, kes saabus Soomest mustas kotis, longero hais küljes. Pärast uurisin ka ultrahelidetektoriga õuel paikneval paisjärvel olevaid nahkhiiri ning märkasin toitumas ühte põhja-nahkhiirt.
Laupäeva hommikul olid Liisa ja Peep agaralt ametis ujuripüüniste tühjendamisega. Kuigi ujurid pole küll selgroogsed ega imetajad, on nende seiramisel võimalik efektiivselt ära kasutada vabatahtlike abi. Minu jaoks tunduvad enamus ujureid siiski endiselt väga sarnased.
Ettekannete osa alustas Monika Suškevičs ülevaatega harrastusteadust käsitlevatest küsitlustest ja uuringutest, kus on uuritud harrastusteadlaste töö motivatsiooni. Leidsime, et näiteks linnuhuviliste puhul võib motivatsiooniks kindlasti olla ka võistlusmoment, kes rohkem linde vaatleb. Seejärel tutvustas Hannes Pehlak erinevaid andmebaase ja rakendusi, mida kasutavad linnuvaatlejad ning mille kaudu jõuavad tihti ka imetajate andmed teadlasteni.
Mina jagasin kogemusi vabatahtlike kaasamisest nahkhiirte talvisesse ja suvisesse seiresse ning tutvustasin esimesi tulemusi ja põhjuseid, miks vabatahtlike kaasamine võib nendes töödes ebaõnnestuda. See viis edasi arutelupaneelini, kus keskendusime andmete kinnitamise kvaliteedile – fotode vajalikkusele keerulisemate liikide puhul, suure andmemahu haldamisele ning küsimusele, kuidas muuta näiteks Pluto-F keskkonnas imetajate vaatluste sisestamist kvaliteetsemaks.
Pärastlõunal suundusime ühisretkele lähedal asuvasse metsa, kus otsisime erinevaid imetajate tegevusjälgi ning leidsime mägra kaevikud, orava käbihunnikud, metskitse jäljed, kopra käigud, karu väljaheited ja mitmeid põnevaid metsasitikaid.
Tagasi suundudes kogunesime õue uurima Lauri kaasa toodud huvitavat värvi hiirt, kes osutus mügriks.
Õhtuses programmis tutvustasid Auli Veske, Kristel Nemvalts ja Uudo Timm lagritsa taasasustamise plaane Eestis. Kõigil huvilistel on võimalus lagritsasõprade tegemisi jälgida ka Facebookis. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab esimesed lagritsad loodusesse lasta juba järgmisel aastal.
Kuna Käbliku on tuntud ka oma hea õlle poolest, siis oli soovijatel võimalus õhtul käia Käbliku pruulikojas kohaliku õlleajalooga tutvumas.
Huvilistel oli võimalus proovida uute seirevahenditena katsetamises olevat termodrooni ja binoklit. Katsetasin ka ise binoklit ning leidsin pimedas kenasti üles metsas puu juures roniva väikese kärplase ja maas luurava kähriku.
Viimasel hommikul, kus tavaliselt on fookuses samal aastal kaitstud tudengitööd, tutvustasin oma juhendatava, Liisa Veskimäe, bakalaureuse töö tulemusi kodukasside saakloomadest ja nende mõjust liigirikkusele. Arutelu läks hoogsalt käima, sest kasside rollist metsloomade mõjutajana ei saa Eestis kuidagi mööda vaadata.
Seejärel tutvustas Amaranta Adojaan uuringut kiskjate ohjamise mõjust rannaniidul pesitsevatele kahlajatele – teemat, kus imetajad ja linnustik kohtuvad väga otseselt. Uuringust selgus, et rannaniitudel on pesitsevatele kahlajatele kõige problemaatilisemateks tegelasteks rebased, kelle arvukust selle projekti raames kohalikud jahimehed uuringualadel vähendanud on.
Sügiskooli lõpus arutasime veel edasisi samme, kuidas muuta imetajate vaatluste kogumist paremaks ning planeerisime ka natukene uue aasta looma tegevusi. Kokkuvõtteks võib öelda, et sügiskool Käbliku talus oli hea segu tõsisemast teadusest ja soojast koosolemisest. Ettekanded pakkusid uusi vaatenurki ning nii mõnigi osaleja näitas üles huvi, et osaleda tulevikus ka erinevates harrastusteaduse projektides. Kuna seekord oli sügiskooli suurem korraldamine minu õlgadel, siis loodan südamest, et ka teised osalejad sellega rahule jäid. Järgmisel aastal jälle.