Mõne aja eest oli mul võimalus käia nahkhiirtest lähemalt rääkimas üpris ebatavalises kohas – Rock FM-i raadio hommikuprogrammis. Hoolimata sellest, et nahkhiired ise rockmuusikast suurt midagi ei tea, kujutatakse neid tihti plaadikaanel või laulus pimeduse ja vere sümbolitena, sest peamiselt öise eluviisiga loomadena jätavad nad endast üpris müstilise mulje. Lisaks on Lõuna-Ameerika nahkhiirte seas ka verelembelisi tegelasi, kes ilmselt ka erinevate legendide tekkimisele on korralikult kaasa aidanud.
Bram Strokeri 1897. aasta romaan “Dracula” tõi esile idee, et vampiirid suudavad end muuta nahkhiirteks, pakkudes kirjanduslikku seletust nende üleloomulikele võimetele. Kujutis, kus ööloomade, eriti nahkhiirte, maagiline ja salapärane olemus seostub surma ja igavese noorusega, on sellest alates püsivalt mõjutanud nii fantaasia- ja ulmekirjandust, kui ka metal-kultuuri sümboolikat. Tegelikult on nahkhiirte sümboolika ajalugu Dracula müüdist palju mitmetahulisem. Neid on juba sajandeid seostatud hirmutava jõu üleloomulikkusega, tekitades hulgaliselt legende ja müütilisi tegelasi.
Maiade mütoloogiast võime leida allmaailma ülemate teenistuses oleva nahkhiir-jumaluse Camazotzi, keda seostati öö, surma ja ohverdustega. Maiade keelest tõlgituna tähendab nimi “Camazotz” surma nahkhiirt. Hilisemalt on kirjeldatud ka Lõuna-Ameerikas elavaid lehtninalasi (Phyllostomidae) kui vaime, kes ohtlikke aure välja hingates vaenlastele haiguseid kannavad.
Hindude mütoloogias on kirjeldatud vetaalasid – tulevikku ennustavaid paranormaalseid olendeid, kes olevat laibakuhjade ja matmispaikade kohal ringi lennanud. Vetaalad said üle võtta surnute kehasid ning kasutada neid liikumiseks, võttes pooleldi inimese, pooleldi nahkhiire kuju. Usuti, et nad ajavad inimesi hulluks, tapavad lapsi, põhjustavad raseduse katkemist, kuid samas kaitsevad külasid. Neid on kirjeldatud ka kui kurjasid surnute hingi, kes on jäänud nö üleminekufaasi surma ja surmajärgse elu vahele. Kuna neil olevat erakordsed teadmised minevikust, olevikust ja tulevikust, on legendide kohaselt püütud neid ka võlukunsti harrastajate poolt orjastada.
Müüdi kohaselt palus üks püha mees kuningas Vikramil puu otsast surnukeha tuua. Puuni jõudes avastas kuningas Vikram, et surnukeha on Vetaala käes. Tagasiteel jutustas Vetaala kuningas Vikramile palju erinevaid lugusid, mis kõik lõppesid mõistatusega. Peale kahekümne viiendat lugu püsis tark kuningas vagusi. See meeldis Vetaalale, kes seejäreld avaldas kuningale, et püha mees plaanis teda mõrvata. Nii raius kuningas Vikram püha mehe pea, ennetades enda surma.
Brasiilia mütoloogiast pärit Mbopí recoypýt kujutati kui kurja nahkhiire moodi olevust, kes levis Tupi-Guaraani kultuuris. Usuti, et ühel päeval hävitab ta kogu inimkonna, neelates alla kuu ja päikese. Samuti põhjustavat ta ka kuu- ja päikesevarjutusi.
Filipiinide Manananggal oli müütiline olend, kellel oli võime oma ülakeha alakehast eraldada. Tema nahksed tiivad andsid talle nahkhiirega sarnase välimuse. Nimi “manananggal” pärineb Tagalogi sõnast “tanggal”, mis tähendab “eraldama”. Teda on kirjeldatud kui hirmsat, peamiselt naissoost olendit, kelle saagiks olid peamiselt rasedad naised. Olend kasutas oma pikka keelt loodete välja imemiseks või toitus mõne magava inimese verest. Sihtmärkideks olid ka peagi abielluvad mehed.
Nahkhiiretiibu kannavad veel mitmed kummalised müütilised olendid, nagu näiteks Ameerika folklooris esinev New Jerseyst pärit Jersey kurat, kes nägi välja kui tiibadega känguru ja hobuse hübriid. Hollandi ja Belgia pärimusjuttudes kirjeldatakse aga Kluddet – vees elavat tiivulist deemonkoera. Selliseid hübriidolendeid võib leida erinevate rahvaste pärimusest tegelikult päris palju ning kellelegi neist pole loodud väga positiivset kuvandit.
Mütoloogiast tagasi rockmuusikasse minnes ei tasuks ära unustada ka 1982. aastal Iowas toimunud Ozzy Osbournei kontserti, kus laulja endale elusa nahkhiire laval suhu pani. Siinkohal tasuks meeles pidada, et ei elava ega surnud nahkhiire koht ei ole meie toidulaual.